Töötajate lähedaste surm ja töö eetika

Ma sain äsja kõne oma ülemuselt, oli üllatunud, et miks ma talle ei öelnud, et tema alluval (minu ülemus) suri lähedane ära ja tema sai alles nüüd teada, ehkki matus oli juba nädalavahetusel. Et me oleks saanud vaadata matuse toetust ja kuulutuse kaastunde avaldusega üles pannud. Ma vastasin, et see ei ole minu koht rääkida sellistest asjadest. See on väga isiklik ja delikaatne teema ja mina leian, et ma jään diskreetseks seniks kuni mul palutukse seda infot jagada. Ainuke, mis ma sellele inimesele ütlesin, oli, et ta räägiks sellest omaenda ülemusega (osakonna juht siis - meil on siin ülemus ülemuse otsas), kes saab ta tööaega lasta redigeerida, kui vajadus tekib ja kui miskit on, siis ma olen olemas. Kas ma oleks pidanud seda siis kõige suurema juhiga arutama? Ma saan aru, et tal ehk piinlik, samas mina leidsin, et see oleks väga kohatu minust rääkida sellist asja ilma palumata. Teisalt, ma nüüd tunnen end natuke süüdi, kuna tore oleks olnud ju kui me oleks toetanud teda rahaliselt jne. Samas, mul ei ole ka varem tulnud ette selliseid olukordi ja ma ei teagi, kuidas oleks olnud õige käituda. Kas ma nüüd tegin midagi väga rumalalt?